Post by Kristina Laureen Roseflend on Jun 30, 2009 7:21:36 GMT -5
ot. päevik näeb välja, nagu kõige tavalisem kaustik - tagasihoidlike mustade kaante ning ruuduliste lehtedega märkmik, ilma ühegi märgita omaniku isiksuse kohta.
3o.o6.2oo9
TDN, ma leidsin Su enda kohvri sügavustest koos asjadega, mille olemasolu olin ma juba ammu unustanud.
Ja ma otsustasin siia kirjutada, sest korraga on kõik sassi löödud.
Ma tean, et võin Sind usaldada, kuid pelgan siiski, et keegi võib Su leida ning mu mõtteid lugeda. Seetõttu ei avalda ma oma nime.. ega ka ühtki teist - vähemalt mitte otseselt.
Segadus mu meeltes sai alguse tegelikkuses juba natuke rohkem, kui kuus kuud tagasi - käisin toona Ühe Isikuga ning sattusin juhuslikult peale, kui Ta teist suudles.
Nüüd, siin koolis olles, sattusin ma Temaga uuesti kokku ja peale pisikest kõhklust ka andestasin Talle. Nagu Jumal on õpetanud - alati tuleb anda uus võimalus kõigile, kes seda vähegi vääriksid.
Nõustusin olema Temaga sõber. Kõigest Sõber. Kuid külgetõmme on siiani olemas ning see teeb asjad keeruliseks.
Ta suudles mind. Noh, tegelikkuses suudlesin ma Teda vastu, ega lõpetanud kohe. Kuid ma lõpetasin siis KOHE, kui mulle olukord kohale jõudis.
Ma olen segaduses.
Samas on mulle ka hakanud mingil määral meeldima Üks Teine. Ja arva mida? Tema ja Tema on sugulased.
Kõik need asjad löövad mu peakohal kokku ning ma ei tea enam, miks, mida või kuidas asjad toimima või olema peaksid.
Mu olukord meenutab mulle endalegi sassi läinud lõngakera, mida soojal jõuluõhtul kamina ees harutada üritatakse.
Ma ei hakka olema tihe kirjutaja - selline püsivus millegi suhtes ei ole just minu moodi.
See ei oleks mina.
Aga nii pea, kui ma tunnen jälle vajadust oma mõtteid avaldada, midagi oma õlgadelt osaliselt ära anda, tulen ma uuesti.
Jagatud mure on kõigest pool muret - ja mul on tõesti kergem.
Nobody.
TDN - The Diary (of a) Nobody.
3o.o6.2oo9
TDN, ma leidsin Su enda kohvri sügavustest koos asjadega, mille olemasolu olin ma juba ammu unustanud.
Ja ma otsustasin siia kirjutada, sest korraga on kõik sassi löödud.
Ma tean, et võin Sind usaldada, kuid pelgan siiski, et keegi võib Su leida ning mu mõtteid lugeda. Seetõttu ei avalda ma oma nime.. ega ka ühtki teist - vähemalt mitte otseselt.
Segadus mu meeltes sai alguse tegelikkuses juba natuke rohkem, kui kuus kuud tagasi - käisin toona Ühe Isikuga ning sattusin juhuslikult peale, kui Ta teist suudles.
Nüüd, siin koolis olles, sattusin ma Temaga uuesti kokku ja peale pisikest kõhklust ka andestasin Talle. Nagu Jumal on õpetanud - alati tuleb anda uus võimalus kõigile, kes seda vähegi vääriksid.
Nõustusin olema Temaga sõber. Kõigest Sõber. Kuid külgetõmme on siiani olemas ning see teeb asjad keeruliseks.
Ta suudles mind. Noh, tegelikkuses suudlesin ma Teda vastu, ega lõpetanud kohe. Kuid ma lõpetasin siis KOHE, kui mulle olukord kohale jõudis.
Ma olen segaduses.
Samas on mulle ka hakanud mingil määral meeldima Üks Teine. Ja arva mida? Tema ja Tema on sugulased.
Kõik need asjad löövad mu peakohal kokku ning ma ei tea enam, miks, mida või kuidas asjad toimima või olema peaksid.
Mu olukord meenutab mulle endalegi sassi läinud lõngakera, mida soojal jõuluõhtul kamina ees harutada üritatakse.
Ma ei hakka olema tihe kirjutaja - selline püsivus millegi suhtes ei ole just minu moodi.
See ei oleks mina.
Aga nii pea, kui ma tunnen jälle vajadust oma mõtteid avaldada, midagi oma õlgadelt osaliselt ära anda, tulen ma uuesti.
Jagatud mure on kõigest pool muret - ja mul on tõesti kergem.
Nobody.
TDN - The Diary (of a) Nobody.
