Post by Kristina Laureen Roseflend on Jun 30, 2009 5:09:27 GMT -5
Nohh, ma panin lihtsalt hetke mõtted kirja ja tuli välja midagi sellist (a).
[glow=black,2,300]Lapsepõlve fantaasiate purunemine[/glow][glow=black,2,300]e.[/glow][glow=black,2,300]Kiri Reaalsusele[/glow]
Millal see kõik lõppes? Ma usun, et siis, kui ma kohtasin Sind.
Kui vaadata ajas tagasi. Kui mäletada end tagasi sellesse aega, kui ma veel Sind ei teadnud. Siis oli kõik teisiti..
Muru oli rohelisem, taevas sinisem, päike kollasem ja pilved fantastilisemad. Kuid need on muidugi üksikud pisiasjad, mis teisiti olid. Palju tähtsamad asjad - see, kuidas ma täpselt maailma nägin - kadusid samuti koos mururohelise, taevasinise ja päikesekollasega.
Ma uskusin, et elan maailmas täis fantastilisi olendeid, nagu haldjad - pisikesed liblikatiivadega inimesed, kes lilledel elavad. Ma uskusin, et päkapikud toovad mulle jõuluajal maiustusi, kui ma hea laps olen. Ma uskusin, et jõuluvana käib ühe ööga terve maailma läbi ning jätab kõigile kingitusi, mida nad kõige rohkem soovivad. Ma uskusin, et kummikarud kasvavad puuotsas ja pulgakomme on võimalik leida maagilisest koopast, kus neid kasvatavad torisevate nägudega härjapõlvlased. Ma uskusin taevariiki, ma uskusin kõigesse, millesse üks väike laps võis uskuda. Pidi uskuma.
Aga siis tulid Sina, Reaalsus, ja purustasid kõik minu unistused ja asjad, millesse olin uskunud, ühe ainsa hooletult pillatud sõnaga.
Sain teada, et sussi sisse ei pane mulle komme mitte armsad punaste mütsidega päkapikud, vaid minu enda vanemad või vana-vanemad. Sain teada, et jõuluvana ei sõida ühe ööga kõiki paiku läbi - tegu on lihtsalt ajavöönditega, tänu millele on igas maailma nurgas erinev kellaaeg. Sain teada, et jõuluvana pole olemaski. Sain teada, et kummikarud ja pulgakommid on kõigest inimeste leiutised ning nad toodavad neid vabrikutes. Et pole olemas selliseid asju, nagu torisevad härjapõlvlased ja pisikesed liblikatiibadega haldjad.
See kõik murdis mu. Ma pole enam endine. Vahel mõtisklen ma, miks pead Sa nii karm olema, Reaalsus? Miks ei anna Sa mulle uuesti võimalust olla viiene, kui ma sellesse kõigesse veel uskusin?
Tead, et elu ilma Sinuta oli palju ilusam.. Kuigi tegelikkuses.. Ega elu ilma sinuta ju polekski.
Niiet siiski. Kõigele vaatamata. Ma tänan Sind, Reaalsus. Tänan Sind selle eest, et ma olemas olen. Ja selle eest, et Sa ei võtnud minult minu lapsepõlve uskumusi ja unistusi liiga vara.
Aitäh Sulle, Reaalsus.
