Post by Kristina Laureen Roseflend on Jun 28, 2009 14:48:28 GMT -5
Teise magamistoa ukselink vajutati alla ning tõmmati järsult lahti. Järgmisel hetkel astus Laureen üle ukseläve ning sulges ukse enda järel kiirelt - liiga kiirelt, jättes selle kogemata veidi praokile. Näinud, et ruumis ei viibi kellaajale vaatamata kedagi, hammustas tütarlaps huulde ning potsatas siis lähimale voodile kõhuli (tegu polnud tema omaga). Kristina hingas sügavalt, vahepeal korraks luksatades - ta ei nutnud, ega ka tahtnud nutta. Ta ei teadnud isegi, mida ta hetkel teda tahtis. Karjuda? See oleks ehk isegi vast kõnealla tulnud, aga nutta ta ei tahtnud.
